Noh, see juba tõesti on midagi. Kõndides Toomimäel ma alati vaatlen suure aukartuse ja härdusega neid hiigelvaremeid; tean neist tookord ainult niipalju, et olevat ühe kiriku jäänused; samuti tean, et varemete orupoolse müüri tipul, väikeses majakeses, on veetõrs, ja varemete vastaspoolses osas – ülikooli raamatukogu. Siis on mulle veel jutustanud Peeter Eiler, kes alatiselt elab linnas ja teab selliseid asju, et varemete kõrvalt algab maa-alune tee, mis viib Emajõe alt läbi sinna kuhugi Muugale. Ja see näib minu arust olevat väga tõenäoline, sest varemete põhjapoolsel küljel igatahes on mingi sissekäik otsekui keldrisse, kust väga hästi võib alata maa-alune tee, viigu see siis nii kaugele kui tahes. Ei, vaadata ülikooli raamatukogu, see juba on sündmus, mida ma poleks julgenud niipea oodatagi. Aga kui mult siiski peaks küsitama, kus tahaksin olla homme, kas selles raamatukogus või kodus, siis kindlasti vastaksin, et kodus; raamatukogu ju võiks isand Rastorgujev mulle näidata mõni teine kord.
Asukoht teoses
lk 68–69
