Minu imeline elu. 3. Niipea kui lumi...

Niipea kui lumi sulas, algasid niinimetatud laupäevakud – ühiskondlikule tööle pühendatud päevad.
/---/
Meie kursusele tehti ülesandeks Toomemägi ja selle ümbrus lehekõdust ja oksarisust puhastada. Päris tore oli loengusaalis istumise asemel vahelduseks värskes õhus tegutseda, liiati polnud rehitsemine kontimurdev töö.

Hoopis raskem oli esimesel mail pargiks kujundada Raekoja tagust mäenõlva, kus nüüd seisab Moskva Ülikooli lõpetamise järel Tartus täiendusõpet saanud ning seejärel Tartu Ülikoolis professorina tegutsenud kuulsa kirurgi Nikolai Pirogovi mälestussammas. Kõigepealt pidime kino Central ja samanimelise kohviku varemed lammutama ja ära koristama. Seda nimetati millegipärast taastamiseks, ehkki linlased, kes oma vaba aega tasuta hoogtööle kulutama pidid, purustatud majade asemele uusi ei rajanud. Peaaegu täielikult hävinud kesklinnas ennistasid noil aastail elamuid ja ärihooneid enamasti saksa sõjavangid, sest kohalikel ehitusorganisatsioonidel nappis tööjõudu.

Töötasime kätejõul, mingeid mehhanisme meil abiks ei olnud. Kangiga müürijäänuseid lõhkudes ning lahtimurtud telliseid kanderaamil keldritesse ja muudesse madalamatesse kohtadesse tassides meenutasin kino, mille rusud mu jalge all olid.
/---/
Nüüd kõlksusid siin kangid ja kirkad ning kääksusid kärurattad. Mu sünnilinna purustajaid aga kujutas punapropaganda õilsate vabastajatena. Siitsamast Raekoja juurest paistis nende suurim töövõit – Emajõe Ateena uhkuse, ajaloolise Kivisilla jäänused. Tartust põgenev punavägi õhkis 1941. aasta juulis vägeva ja kauni graniitplokkidest silla, millel autod ja bussidki sõitma mahtusid. Seda ennistada nõukogude võim ei mõelnudki, tänapäevani pääsevad jalakäijad Raekoja platsilt üle jõe kitsukese kaarsilla kaudu.

Sipelgate usinusega rassides silusime lauge nõlvaku poole päevaga nii tasaseks, et sinna võis kohe mulda vedada ja muru külvata. Higist leemendades, kuid tehtust rahuldust tundes tõttasin koos ühe kursusekaaslasega ujulasse. Emajõe vesi oli veel õige külm ja karastas hästi.

Kas mõtlevad praegused tudengid, kes Raekoja tagusel mäenõlval meeleldi puhkehetki veedavad, vahel ka meile, selle hubase väljaku rajajatele?
Teosest