Isiklik auto oli sõjajärgses Tartus haruldus, Emajõe Ateenas oli erakätes nii vähe mootorsõidukeid, et nende teenindamiseks piisas ainsast bensiinijaamast. See asus Näituseväljakul ja kujutas endast kuurialust, kus üks vanamees kütust tünnist käsipumbaga paaki sortsutas. Auto ostu-müügilepingut aga peeti nii tähtsaks dokumendiks, et tehinguosaliste allkirjade ehtsust tõendas ei keegi muu, kui linna prokurör!