Minu imeline elu, 2. Kõndisin piki Aleksandri...

Kõndisin piki Aleksandri tänavat edasi, möödusin kunagisest „Esto-Muusika“ raadio- ja heliplaadikauplusest, mille vaateaknal neegripoisiks kujundatud robot silmavalgeid välgutades uudiskaupu oli pakkunud. Möödusin kunagisest kaubamajast, kus meie sõber Fritz Lepik talurahvale hobuseriistu, petrooli ja heeringaid oli müünud ja meie laagrikaaslane, ühe käega suurkaupmees Karl Lepp, kelle troika Stupinos surma mõistis, kangastega äritsenud. Alles olid ainult suur halli terrasiitkrohviga kaetud maja, kus doktor Kiril Grin mul kurgumandlid välja lõikas /---/, ja Barclay platsi tagune staabihoone, kuhu oli Uueturu tänavast kolinud mu sõber Toomas Arrak oma vanemate ja kolme õega. Nüüd paistis seal olevat mingi sõjaväeasutus, vist lennuväestaap.

Asukoht teoses