Minu imeline elu. 2. Kolm päeva seisid...

Kolm päeva seisid küüditamisrongid Tartu jaamas, vaksalist tükk maad eemal varuteel. Veoautod tõid järjest juurde meie õnnetuid saatusekaaslasi, keda julgeolekul ööl vastu neljateistkümnendat juunit kodunt tabada ei õnnestunud ja kes hiljem ikkagi kinni püüti. Instruktsiooni kohaselt tohtis kaheteljelisse loomavagunisse paigutada 30 inimest, aga vaguneid nappis ja juhtus sedagi, et vagunisse topiti 50–60 inimest. Meie ešelonis oli naisi suhteliselt vähe ning naistevaguni naridel ruumi jagus, põrandal lamama ei pidanud keegi. Päeval, kui kesksuvine päikeselõõsk plekk-katusega vagunid tulipalavaks küttis, paotati lükanduksi, et me ei lämbuks, ööseks uksed suleti ja lukustati. 17. juunil suleti nad äkki päevaajal, väljast kostsid valjud venekeelsed käsklused ja valvurite jooksusammud: püssimehed tõttasid oma vagunitesse, mis asusid ešeloni alguses ja lõpus. Siis andis vedur vilet – pikalt, nukralt, otsekui paludes andeks, et ta meid vastutahtsi kodunt kaugele peab viima; rongi ühest otsast teise kandusid puhvrite metalsed kolksud, ja meie vagun nõksatas paigalt. Rong hakkas liikuma lõuna suunas.
Teosest