Kogu Tartu südalinn oli maatasa tehtud! Emajõe mõlemad kaldad olid kaetud varemeterägaga. Ajalooline Kivisild ja moodne Vabadussild olid kadunud, üle jõe pääses ainult turuhoone juurest ajutise, õõtsuva pontoonsilla kaudu. Kunagiste sildade vahekohal, umbes pangahoone vastas tegutses ülevedaja, kes inimesi paarikümne kopika eest suure lootsikuga teisele kaldale toimetas.
Jõudsin Aleksandri ja Uueturu ristmikule, meie kodumaja asukohta. Fotol näete selle kauni maja varemeid, nii nagu piltnik need jäädvustas 1941. aasta juulis, kui sõda Tartust esimest korda üle oli käinud. /---/ Veel seisavad püsti müürid, veel paistavad meie saali ja söögitoa aknakaared. Neljandast korrusest – meie kodust – on õhkulastud Kivisilla graniidimürakas läbi lennanud, pühkides kõik oma teelt, läbides paksud tellismüürid nagu paberilehed. Maja on tühjaks põlenud.
/---/
Hiljem sain teada, mismoodi see kõik toimus. 9. juulil 1941 olid Tartusse, Emajõe paremkaldale jõudnud esimesed Saksa vägede motoriseeritud üksused. Sestsaati püsis rinne kaks nädalat paigal ning jõe vasakkaldale taandunud Punaarmee, kes sama päeva varahommikul oli õhkinud Kivisilla ja õhtul Vabadussilla, asus linna kauglaskekahurite mürskudega järjekindlalt purustama. Hävitati ülikooli võimla, süüdati Kaitseliidu maja, moodne turuhoone, Tütarlaste Gümnaasium, mille oli lõpetanud tädi Elga, kunstikool Pallas... Kaubamajani ning Aleksandri tänava hooneteni jõudsid barbaarsed pommitajad 18. ja 19. juulil, siis põletati maha ka meie kodu ja vabrik.
Nüüd ei näinud ma siin enam varemeidki – kas olid 1944. aastal toimunud uued, veelgi rängemad pommirünnakud need maatasa teinud või oli siit juba buldooser üle käinud, aga kiviklibusel maapinnal polnud majadest enam jälgegi järele jäänud. Ka meie vabrik, meie Veronika oli kadunud, nagu poleks teda olnudki.
/---/
Aga... mis see siis on? Uueturu tänava äärest kutsusid kaks siledat, lihvitud paekivist trepiastet üles minema! Kuhu? Eikuhugi. Kuipalju kordi ma neid astmeid pidi kergejalgselt kodust kooli ja koolist koju olin lipanud! Kuipalju tuttavaid ja võõraid jalajälgi nende pinnale oli jäänud! Nüüd sarnanesid need kaks tühjusse viivat astet taevatrepi alumiste redelipulkadega...
Asukoht teoses
lk 313–315
