Koidueelsest jahedusest ja närvipingest lõdisedes jõudsime jaama. Mitte vanasse tuttavasse vaksalisse, kust me nii tihti reisieelses elevuses rongile olime rutanud, vaid tükk maad eemale, kus varuteedel seisis kaks ilmatu pikka kaubarongi. Neist mõlemal pool kõmpisid ruttamata edasi-tagasi sisevägede mundris püssimehed. Rongid koosnesid kaheteljelistest loomavagunitest, mille tumepunasel seinal valendas kiri: 8 hobust. Nüüd topiti igasse vagunisse 40 inimest. Just niisuguseid väikesi töntsakaid vaguneid olin kunagi sadamaraudteel omaks lõbuks veeretanud! Veduri söetendri taha ja rongi lõppu olid haagitud harilikud reisivagunid saatemeeskonna ning ülemuste jaoks. Loomavagunite lahtistest ustest vaatasid vastu murelikud näod. Ühte niisugusesse vagunisse kästigi meil pugeda. Viskasime esmalt oma kodinad üles, siis ulatati meile kõrgelt ukselävelt abikäed ja aidati ronida plankudest põrandale, mille hobuserauad konarlikuks olid täksinud.
Me polnud vähemalt üksi, nagu oli isa, kui ta püssimeeste vahel vabrikust ära viidi ja NKVD keldris kongi suleti. Meil oli vagunis mitukümmend saatusekaaslast ja rongis üle tuhande, nende hulgas leidus üsna rohkesti tuttavaid.
Asukoht teoses
lk 498–499
