Ainult kõige vanemad tartlased mäletavad aega, mil jõe ääres polnud veel Annelinna suuri rahvarohkeid standardmaju, – seal laius karjamaa, kus äärelinlaste lehmad ja lambad suviti nosisid mahlakat rohtu. 1940. aasta talvel nägime oma korteri põhjapoolsetest akendest üle Emajõe pilku heites, kuidas kidurat kasvu mehed hallist presendist telkide vahel askeldasid, seljas jäigast vilditaolisest riidest sinel, mis pakase eest kaitsta ei suutnud, ja peas täitorniks nimetatud teravatipuline müts, mille kõrvad talvel alla lasti. Kuna see tornmüts, mis meenutas bõliinadest tuntud muistsete vägilaste kiivrit, eest- ja tagantpoolt ühtemoodi välja nägi, hüüti seda zdravstvui i proštšai (tere ja hüvasti). Soldatite suust paiskusid valge hingeauru pahvakud, mehed tagusid käsi kokku, et sooja saada, – seda nähes hakkas neist lausa kahju: ega nad ju omatahtsi meie maale tunginud ja Anne luhale laagrisse asunud. Neile öeldi: nado, Vasja, nado – ja soldat ei saa komandöri käsku täitmata jätta. Poliitjuhid rääkisid neile, et siia tullakse õilsal eesmärgil – õnnetut eesti proletariaati julmade ekspluateerijate käest vabastama.
Seitse aastakümmet ei ole kustutanud mu mälust võigast ja ühtaegu halenaljakat vaatepilti, mida meile pakkus Punaarmee sissetung. Keel ei paindu seda sissemarsiks nimetama: punaväelaste rivisammul polnud midagi ühist marssimisega, mida meile, treffneristidele, riigikaitse tundides õpetati. Nad käisid nii ligistikku üksteise kannul, et jalgu sirutada ja normaalsete sammudega edasi liikuda nad ei saanud, kolonnid vaarusid paremale-vasakule nagu joodikutekamp. Higi- ja tökatilehka levitades vantsisid väikesekasvulised kehvasti rõivastatud soldatid läbi linna, kui neid sauna või kinno viidi. Ning säherdusi autosid, millega nad siia toodi – kandilise puust kabiiniga Ural-Zis veokeid ja staabiohvitseride kõrgeid, kipakaid Emkasid – polnud meie maal ammu nähtud. Tartus sõitsid juba aastaid moodsad voolujoonelised Buickid, Fordid, Chevroletʼd ja Studebakerid, nägin siin ka madalaid, sihvakaid sportautosid. Osa punaväe tankidest ja autodest läks juba enne baasidesse jõudmist rikki ning jäi teepervele remonti ootama.
Asukoht teoses
lk 423–424
