Raamatukogu kohvik oli sama maitsetu ja stiilitu (või oligi see selline stiil?) nagu paarkümmend aastat tagasi valmimisaegu. Ka seljataha jäänud suve jooksul polnud interjööris midagi muutunud. Inimesed istusid madalatel katkistel nahksohvadel. Kui mõni tahtis end sinna veidi mugavamalt sisse seada, kõrgus lauapealne tal lõuani. Ning kui ta juhtus veel lauaplaadi alla kiikama, võis seal kindlasti märgata mõnda valvsat prussakat, kes ootas sobivat hetke, mil tassil olevale rabarbrikoogile üks kontrollretk teha. Müügiletil uitasid nad julge pärismaalase eneseteadvusega nagu vanad tegijad kunagi. Kui poleks olnud sellist elurõõmsat ja vähenõudlikku klientuuri nagu tudengid, oleks kogu lugu olnud veelgi troostitum.
Asukoht teoses
lk 13–14
