Ei puudunudki palju, kui läks madinaks – sakslased jõudsid Tartu alla kaunis kiiresti. Lasti õhku Vabadussild. Järgnes Kivisild. Enne selle õhkulaskmist käisid Vene sõdurid maja-majalt hoiatamas: sild lastakse õhku, minge varjendisse. Need olid juba valmis ehitatud. Alveri õuel oli väga kõva kelder, pealegi suur. Sinna kogunes neliteist-viisteist inimest. Tal oli keldris ka toiduaineid. Me nii väga ei käinudki väljas.
Ühel öösel käiski see põrakas. Huvitav, et esimesel korral Kivisild ei lennanudki õhku. Ainult keskmine osa, mis kunagi oli vist mõeldud ülestõstetavana, lendas ära. Seal asetsesid ketid ja sõiduteeosa oli puualusel. Sinna seati nüüd kähku lauad ja inimesed hakkasid üle käima.
Tüki aja pärast võeti ette uus katse. Ma ei tea, kui suures koguses kasutati lõhkeainet, kuid sild lasti põhjalikult puruks. Suured kiviklombid lendasid üle linna laiali. Neist üks paiskus koguni Tammelinna, sillast väga kaugele. Kõige hullem – üks mürakas sattus meie koolimajja. Koolijuhataja mees – sel ajal Parijõgi seal enam ei olnud –, oli maganud voodis. Kui pirakas käis, nägi ta, et ahi hakkab voodi peale vajuma. Ta suutis siiski reageerida: hüppas läbi lahtise akna välja.
Käisin oma purustatud koolimaja vaatamas. Kivi oli lennanud läbi ülemise korruse. Esimese ja teise korruse vahel asetsesid jämedad talad, kaksteist tolli läbimõõdult. Kivi oli neist ühe puruks löönud ja vedeles maas. Hiljem põles see vanaaegne koolimaja maha.
Asukoht teoses
lk 108–109
