Kuldsed kuuekümnendad: Tartu tudengi mälupildis. Olen Tartut kirjeldades...

Olen Tartut kirjeldades osutanud enam mineviku märkidele. Kuid 60. aastad tõid Tartu vaimuellu uut värskust.
/---/
Võimalik, et Tallinn poleks tollal võrdlust välja kannatanudki. Tallinna esilekerkimine ja Tartu mõningane provintslikumaks muutumine juhtuvad hiljem. Muidugi ei tähenda see seda, et Tartu oleks täna oma akadeemilist mainet ja Tartu vaimu päriselt kaotanud. Siinkohal tulekski aga küsida, mis see nn Tartu vaim siis on, millest nii palju räägitakse?
/---/
Tartu vaimul on minu arvates kaks tähendust, mis teineteist täiendavad: üks laiem, teine kitsam. Laiemas tähenduses märgib see üldisemalt vaimsust, mentaalsust. Olgu siinkohal täpsustatud, et mentaliteedi ehk vaimsuse all mõeldakse enam-vähem sedasama, mis mõttelaadi või käitumisharjumuse all.
/---/
Tartu vaimule laiendatult tähendaks see tuginemist akadeemilisele mõttelaadile ja sellest tulenevale vaimueliidi käitumisharjumusele. Tartu professuur ja teadlaskond on valdavalt läbi aegade olnud seotud enam fundamentaaluuringutega, mis eristab teda mõneti Tallinnasse koondunud rakenduskõrgkoolide teadlaskonnast. See aga nõuab asjadele ja probleemidele laiemat (enam alternatiive arvestavat) lähenemist. Taolist hoiakut on põlvest põlve edasi antud ja see ulatub tänapäeva välja.
Kitsamas tähenduses on aga Tartu vaimu eripära nähtud kriitilises hoiakus, sealhulgas ka teatud vastandumises võimule (vaimu-võimu dihhotoomia), õigemini küll võimu kuritarvitamisele. Seetõttu on ta olemuselt õiglustundele tuginev ja suuresti eetiline. Ka see hoiak ulatub tänapäeva välja. Seepärast pole imeks panna, et Eetikakeskus (M.Sutrop) rajati just Tartusse. Näiteid selle hoiaku kujunemise kohta Eesti ajaloost võib tuua küllaga.
/---/
Vaimu ja võimu dihhotoomia Tartu puhul nähtub ka sõnapaaris pealinn – peaga linn. Tartu on rahva silmis olnud ikka see peaga linn, Tallinn aga teadagi pealinn. Võimukesksele Tallinnale pole selline vahetegemine kunagi meeldinud. Seetõttu on Tallinn püüdnud Tartu vaimsust piirata.
/---/
Ühte Tartu vaimu tahku tuleks veel mainida. See on solidaarsustunne ja avatus, mis seondub tema laiema tähendusega. See väljendus ülikoolis õppejõudude ja üliõpilaste omavahelises suhtlemises. Õppejõud polnud (vähemalt minu tudengipõlve aegu) mitte Olümpose jumalate sarnased, st tudengitest kauged. Pigem olid nad neile midagi akadeemilise isa sarnast. Samas olid tudengid oma õppejõududele /mõned välja arvatud) usaldusväärsed partnerid. See korporatiivne vaim pole Tallinna kõrgkoolides sellisel kujul kunagi tajutav olnud.
/---/
Võimalik, et Tartu vaimu see tahk tulenebki ülikooli vanast heast tavast, mida omal ajal kehastasid üliõpilaskorporatsioonid. Traditsiooni jõud on suur.