Öösiti kumavad linnad I. Rõõmsas pidulikus ootuse-elevuses...

Rõõmsas pidulikus ootuse-elevuses sammus ta lelletütre kõrval kaasa selle tohutu rahvamurruga, kes saatis lauljate rongkäiku „Vanemuisest” peoplatsile. Ta ei mõtelnud midagi, ta ainult seiras lapselikult säravate silmadega kõike, mis tema ümber sündis.

Ta nägi aina tihedamaks paisuvaid rahvahulki, kes, tulvil samasugust rõõmsat ootuse-elevust ja erutavat elamuseigatsust nagu ta isegi, katkematu voona, tänavaid ja kõnniteid äärest ääreni üle ujutades, oma ühise eesmärgi poole edasi liikusid. Ta nägi uudistavaid nägusid vastu vahtivat kõigist ukse- ja aknaavaustest, millest rongkäik oma teekonnal möödus. Ta nägi lippe lehvivat katuseluukidest, nägi lilledesadu, mida aedadest ja rõdudelt lauljate teele pilluti. Pidulik reibas ning ülev meeleolu täitis kogu linna, paistis ja kiirgas talle vastu kõikjalt, samuti nagu ta hingest.
Teosest