Tartus oli tema kabinet kah soliidses tsaariaegses majas, kohe raekoja kõrval. Kolmandal korrusel.
/---/
Taamal, ilmselt esimesel korrusel paukus ajast aega kiusakalt käitunud uks. Seda oli püütud parandada, aga mingi vedru kusagil automaatsulguri süsteemis keeldus kangekaelselt kuuletumast. Päev või paar, harvemini nädal pärast järjekordset remonti käis ta vanaviisi, see tähendab, ei käinud nii nagu pidanuks. Ust lahti lükata oli raske. Näis, nagu tahtnuks ta tulijat iga hinna eest takistada, ehk manitsedagi. Et mõtle hästi järele, kas sul ikka on vaja oma nina siia pista. Oli aga tulija lävekünnise ületanud ja lingi tagantkätt peost lahti libistas, hindas uks seda omamoodi ja plaksatas imekiiresti kinni. Siis juba justkui parastades, et said nüüd. Mis sa toppisid oma nina siia. Eks katsu, kuidas välja pääsed.
Asukoht teoses
lk 90–91
