1907. a. varakevadel kolis Tartu terve salkkond Läti maksimaliste-terroriste, kokku kümmekond inimest. Suuremal osal neist oli juba palju patte, või nagu revolutsionääride seas arvati, „teeneid” südamel. Enne Tartu kolimist olid nad Tukkumis riigipanga tühjaks eksproprieerinud. Kui hästi mäletan, sai seal vastastikkusel laskmisel paar politseinikku surma. Ka 1905. a. oli neil politseiga ja sandarmitega mitmel pool tulevahetusi, millepärast neil jalgealune Lätis tuliseks läks ja nad arvasid, et Tartus, kui ülikooli linnas, tähelepanematult ja vaikselt mõni aeg „suvitada” võivad, kuni kuskil jälle paras juhus uueks operatsiooniks avaneb. Ehk küll revolutsioonilistes ringkondades tol ajal riigi rahade ja pankade röövimisele kui kuritegudele ei vaadatud, seda isegi ülistati ning vägiteoks peeti, siiski ei meeldinud Eesti sotsialistidele sarnaste vilunud terroristide viibimine Eesti linnas. Oli karta, et nad oma ettevaatamatusega ka eestlasi võivad sisse vedada.
Asukoht teoses
lk 19–20
