Mesmeri ring. Pilt, mis jaamaesiselt...

Pilt, mis jaamaesiselt avanes, oli kummaline küll. Sest meie ainus tollane seda-laadi kogemus, juhuslikud ajalehepildid purustustest Poolas või Belgias või Prantsusmaal, oli liiga ebamäärane ja kauge, et toetada sedasinast siin kasvõi ainult kui võimalust või veel vähem kui fakti.

Paremat kätt vahepealse Heidemanni ja nüüd taas Kuperjanovi tänava pruunid, kollased, punased, rohelised nukumajad, kuigi ehk ka kübe kulunumad ja kriimumad kui mullu, siiski täiesti olemas, üleni terved. Nende vastas, sõiduteest vasakul, kuni Viljandi tänavani – tuhaväli, tukihunnikute väli, millel seisid mahapõlenud puumajade kivikorstnad. Nagu tahmunud, oksatuks räsitud kivine mets. Kust vaigulõhna asemel tõusis tasasesse suvetuulde lämmatav, iiveldama ajav, ahjupigine põlenud eluasemete lõhn. Issanda ime – esimene allesolev hoone vasakul oli „Amicus” – aga muidugi saksa autode ja väliköökidega maja ees ning aias.

Teosest
lk 299