Mesmeri ring. Noogutasin talle hüvastijätuks...

Noogutasin talle hüvastijätuks. Tema pöördus vasakule, ülikooli poole, ja mina paremale. Sest tahtsin, asja ees, teist taga, Lille kohvikust läbi kiigata. Ja mõtlesin selle ukse poole sammudes, et olin paatri kummalist soovi ei tea, kas mugavuse või ehk hirmugi tõttu liiga tõsiselt võtnud ja teadsin tema jooksvaist asjadest häbiväärselt vähe –

Kitsa tänavafassaadiga, kuid ootamatult sügavale majja ulatuv koridoritaoline ruum, roheliste seintega, akvaariumiks stiliseeritud, seintel metallist särjed või latikad tekitamas sõõrjaid nikeldatud mulle, oli alles peaaegu tühi. Suurekasvuline, ilusa hobuselakaga Ella tõi mulle tassi kohvi. Siis nägin: seinaäärsest lauast kohviku sügavuses tõusis keegi püsti – ja ma tundsin ta ära: see oli Irja Kuldve. Ta hakkas ukse poole, see tähendab ka minu poole astuma, ja ma panin imeks kui väga kohviku rohelised seinad varjundasid ta muidust õhetust rohekaks, kollakaks, halliks. Noogutasin talle ja ootasin, et ta möödub. Aga ta seisatas mu laua juures:
„Kas tohib –?”
/---/
Ta vaatas lauale ja sosistas: „– Hirmus asi – Indrek võeti täna öösel kinni. Kella ühe ajal. Lepiku tänaval, minu akna all. Kui ta majast tänavale astus, et koju minna. Pärast otsiti ka minu tuba läbi ja samal aja tema tuba Kuperjanovis ka.”