Asisin kaasa kohvritäie raamatuid ja peitsin enda paremata paikade puudusel meie Fortuuna tänava tuppa.
Muuseas, majaköks, kus see tuba asetses, seisis otsaseinaga naaberkrundi piiril. Nii et madalas alakorral paikneva toa ainuke aken avanes naaberõue, teisele poole õuesid eraldavat planku. Ning jäi, naaberõue väravast sissekiikaja jaoks paksude sirelipuhmaste, praegu küll vaevalt hiirekõrvul, aga ikkagi tihedate sirelipuhmaste varju. Ma kontrollisin, kas aken on seestpoolt vaikselt avatav. Ta oli. Nii et mulle tundus: kui keegi peaks püüdma ukse kaudu tuppa sisse tungida, jõuaksin läbi akna kindlasti kaduda naabruse õuede, hoovide ning aedade rägasse. Muidugi, kui keegi juhtuks olema selle akna naaberõue poolt kirbule võtnud, võiks valvaja või sissetungija karata sealt mingi vaevata otse tuppa. Aga – vähemalt praegu tundub mulle – meie tollase kogenematuse ja nooruse juures oli, ja mitte üksnes minuga, vaid meie kõigiga nii, et kui teatud seik näis pakkuvat meile kasvõi võrdselt nii pääsemisvõimalusi kui vahelejäämisohte, siis arendas meie fantaasia viimastega võrreldes esimesi hoopis lennukamalt ja veenvamalt –
Lähem toidupood asus viiskümmend sammu eemal.
Asukoht teoses
lk 251
