Ma lehvitasin Inga imestava nina all kahte viierublalist pääset, mis ma olin juhuse abil saanud. Või kui soovite, siis ühiskondliku arengu abil. Tänu sellele, et kohvik „Ateen” oli muudetud restoraniks, nii et endise tühipalja kohvikujuhataja asemel tegutses seal nüüd restorani direktor. Kes oli juba niisugune persoon, et tema kõrval oli ka abidirektor ametis. Aga selleks viimaseks oli sattunud endine amicus Kallasmaa. /---/
/---/
Ruum oli muidugi muutumatult endine. Seesama iseendast mahedais värvides, kuid miskipärast natuke kale valgus. Seesama tumepruun puu. Seesama seinteäärne ringkõrgend. Needsamad nurgelised paneeliga sambad. Needsamad väikesed loožid tagaseinas. Keskel, paar astet madalamal, salvrätipüramiidilise laudadepärjaga piiratud tantsupõrand. Kõige kohal matt beežidest, kollakaist, rohekaist, pruunidest kolmnurkadest klaaslagi, mille sisse lambid olid ära peidetud. Meie tilluke kaheinimeselaud asus parimas paigas, ringkõrgendil vasaku nurgasamba kõrval, häirimatu vaatega üle saali kapellile ja väikesele estraadile, kus pidi esinema tuntud Florelli.
/---/
Siis pimenes klaaslagi ja saal selle all muutus sedamaid laudadel põlevatest küünaldest vudisevaks mustaks tuletäpitiigiks ja siis, kuivõrd silmad sellega harjusid, tuletäppide ümber ähmatavate nägude kuupaistemaastikuks. Väikese lava kohal süttisid lillad, kollased, rohelised valgusemõõgad, kapell mängis tušši ja Florelli ilmus lavale.
Asukoht teoses
lk 18–23
lk 145–150
