Ühesõnaga, jalutasin mina tasakesi mööda Kesk tänavat, hoidudes kevadiselt päikesepoolsele küljele. Suvel ma ei jaksa enam päikese käes elada, aga kevadel küll ja vastavalt sellele saan ka Kesk tänaval kõndides poolt valida.
Olin jõudnud parasjagu mööduda Karlova kultuurigängi kohta käivate grafititega majast, kui nägin, kuidas paarkümmend meetrit eespool tõusis trepilt kükitamast üks tavaline Lõuna-Eesti parm. Selline pässakas: tokerjaspruun habe peaaegu katmas kissis häguseid silmi, riided samasugused mudapruunid, ise küll veel pestud ja kasitud, aga ilmselt mitte enam kauaks. Oma õlleraha peab ta kokku ajama igatahes juba teiste meetoditega; tööd tehes ega naiselt nurudes enam ei saa – kaks kõige lihtsamat võimalust olid tema ees juba püsti.
Asukoht teoses
lk 77
