Ta läks alla jõe äärde ja marssis seal paplite all ühe silla juurest teise juurde edasi-tagasi. Paplid olid juba paljad, mõni ainuke leht lipendas nende võrades. Neidki rebis sügisöine tuul ja heitis üle kalda jõkke, kus need koos voogudega alla Peipsi poole hakkasid ujuma. Jõgi oli kõrgele tõusnud nagu sügiseste sadude ajal ikka ning süsimustana voolas ta jälle seal kalda all, niipalju kui teda nõrkade gaasitulede valgel võis näha.