Ahas oli ülikoolist tulles tahtmatult peatunud Barclay platsil suure puhkeva kastanipuu ees. Selle pungad olid juba nii suured, et näis, nagu võiksid nad iga silmapilk lõhkeda ja lehekõrvad välja ajada. Vana tuttav oli see kastanipuu siin Ahasele. Juba koolipõlves, kui ta pika talve järel ikka nii suure igatsusega kevadet oli oodanud, oli see puu siin kõige kindlamini öelnud, kas see on juba kätte jõudmas või on alles kaugel. Ikka oli ta puhkenud siin väikeses majadega igast küljest piiratud parginatukeses varem kui kõik teised mujal. Kui ülal Toomel põliste jalakate otsas ei olnud veel nagu aimugi kevade lähenemisest, oli see kastanipuu paisutanud juba oma pungi ja öelnud, et kevad ongi juba siin, kuigi sellest alles nii vähe on näha.
Ahas seisis ja vaatles siis nüüdki seda puud. Selle paisunud pungad olid nii mahlased, nagu oleksid need kastetud mingi paksu õli sisse, mis läikles kevadiselt heledas päikeses.
Asukoht teoses
lk 106–107
