Väljas oli juba kevad. Päike sulatas päeviti lund, katusetorud ja rentslid sulisesid ja mürisesid sogasest veest. Majade katustelt prahvatas aegajalt alla suuri vastu trotuaare purunevaid jääkolakaid, nii et oli hädaohtlik liikudagi. Inimesed käisid ettevaatuse mõttes keset tänavaid hobuseteel, hoolimata sellest, et seal oli saasta ja sõnnikusegast lobjakat poole sääreni. Kuid selles kilgendas kevadiselt herendavat päikest, mis kõik kokku lõi selle imelise meeleolu, mida võivad tekitada ainult kevade lähenemise tunnused.
Ühel ööl oli Emajõgi murdnud mürinal jää. Nüüd olid kõik linnatagused luhad jälle täis lahvet vett kui suured mered. Jõgi oli tõusnud kaugele üle kallaste, nagu igal kevadel. Päevast päeva paukusid Kivisilla alla kokku kuhjunud jäälaamades dünamiidilaengud ning ülejõe linnaosas oli uputus, kus kõnniti pikkadel laudpurretel üle tänavate ja mühisesid suured pumbad, mis tänavaile ja majakeldritesse tunginud veehulka murdunud jääst ummistunud jõkke tagasi hoovasid. Toomemäe külgi mööda pahisesid alla linna poole laiad veeojad, pühkides endaga kaasa talvist lahtisulanud kõntsa ja leheprahti. Majahoovidel raiuti paksu jääkolakat, veeti seda veeniredest tilgendavail vankreil linna taha, tänavailt, promenaadidelt, trotuaaridelt kasiti lödist ja sulavat keltsa. Kogu linn oli täis pori, tagumist, päikest.
See oli kevade tulek Tartus, nagu Ahas seda ikka mäletas juba sestsaadik, kui ta siia kooli oli tulnud. Õieti oli kevad ise küll veel kaunis kaugel, ja see kõik oli ainult ettevalmistus ta tulekuks. Ei veel lõõritanud esimesi lõokesi linna taga porist mustendavate kündide kohal, ei veel krooksunud konni heinamaade päikesest soojaks köetud veelompides, ei olnud tärganud päikesepoolseil kraavikallastel äbaraid rohuliplesid ega nähtud veel kollaseid paiselehtede õisi, neid kõige kindlamaid teatajaid, et kevad lõpuks ka ise kohale on jõudnud. Maapind oli talviselt alles surnud ja sügavasti külmetunud, seisvad veedki olid alles kindla jääkaane all ning madalamaiks vajuvaist lumehangedest uuristasid oma teid läbi külmad veenired. Ning öösiti, kui oli selge, külmetas alles kõvasti, tõmbas luhas aeglaselt jooksvale veele jääkirmetise peale, mis seal siis voolust kantuna murdus tasase kilinaga, sünnitades seda imelist varakevadise öö salapärast muusikat.
Asukoht teoses
lk 82–83
