Käimata teede otsinguil jõuab Juhan raagus puudega palistatud jalgrajale järsul nõlval; paremale all jääb Vallikraavi tänav, üle tänava annab endise korvpalliväljaku peitunud istmestik lumenõlvale künnimaa vaguderütmi. Kõvera mäeveere piirjoont vasakul ülal matkib painutatud ja sakistatud seinaga Vana Anatoomikum. Anatoomikum tundub sama vana kui Tartu. Mis on see linn anatoomikumita, või koguni Toomemägi ise? Raja leidmise rõõm osutub üsna ennatlikuks: kunagised vihmavoolud on jalgteesse kraave uuristanud ja kohati selle päris minema tassinud, jättes käimiskõlbmatu kallaku. Üksikud siia juhtunud jäljed on otsinud ohutumat võimalust teetühemeist mööda pääsemiseks. Juhan turnib samuti libedal kaldel, valmistades end sisimas võimalikuks kukkumiseks ette. Seekord pääseb ta alandava langemiseta, kuid teist korda seda talvist rada proovima ei tuleks.
Edasi on käigutee normaalne, tänava pöördepunktist üles tulev trepp toob kaasa päris asjalikult lumme tallatud raja, mis lubab Juhani mõtteil ihu hetkeliste tasakaaluponnistuste juurest maailma laiali lipata. Tähetorni taga jõuab rada mäeseljale. Korraga oled linnast kõrgemal, all paistab kätte siilukene agulit, mis saatuse tujul Vallikraavi tänava ja mäe vahele kägarasse litsutud. Siin on kõik, mis agulis vaja: vananevad elamud, õued, puuriidad, peenramaad ja sõstrapõõsadki; isegi koer tara äärde sunnitöörada tallamas ja Juhanit üles mäeharjale hurjutamas. Kõik see kitsale räämas nõlvale surutud ja aja sammudega segapudruks tambitud. Kõik see all Juhani jalge ees nagu läbikäidud elu.
Pole ime, et tõusvast päikesest kummis taevas Juhani kõrgendatud meeleolusse tõstab. Inimeste eluaseme ja taeva vahel tunneb ta end olema. Toome servarada sammudes ta nagu kõnniks argihallide majakatuste kohal, jalg vaevu harjarootsu puutumas. Inimeste igapäevane sipelgaaskeldus on vaid teeprügi, mis talla alla jääb ja millele teekäija ei peagi tähelepanu pöörama.
Asukoht teoses
lk 78–79
