Eesti – mu arm. Reisikiri Tallinnast ja Tartust juunis 1967. On pühapäev Tartus...

On pühapäev Tartus. Suvine päike lõõmab, linnud vidistavad pargipuudes ja inimesed käivad kerges riides. Lähen Pauluse kirikusse Riia tänaval. See Eliel Saarineni jõulises juugendstiilis ehitatud pühakoda põles viimase sõja ajal. Väliselt näivad kiriku kiviosad endistena, vaid uus ajutiselt restaureeritud tornitipp on nudi. Kellad helisevad nagu varemgi moll-toonis. Kiriku esine on rohtu kasvanud, uus, armetult lihtne peauks aga lahti ja jumalateenistus alanud. Lähen sisse ja võtan istet kõige tagumisel pingil. Endisest suurejoonelisest sisustusest pole midagi järel. Koorirõdud, altariehitused, dekoratsioonid – kõik on kadunud. Marmorist Kristuse kuju on tules põlenud ja seisab halli püramiidse tombuna oma endisel kohal. Kuid ka sellisena on tal oma teatud ilu.

Kiriku seinad ja laed on parandatud ja valgeks lubjatud. On aga märgata, et seda on teinud asjaarmastajad, seinad on konarlikud, sambad ebaühtlased. Sest pole aga midagi. Võlvide ja akende harmooniline kõne on säilinud. Interjöör on kaotanud oma juugendliku karakteri, kuid oma uuel kujul mõjub ta arhailisemana, lihtsamana ja võibolla koguni kaunimana kui enne. Põrand on suudetud panna vaid poolele kirikule, lihtsatest ebaühtlastest laudadest. Põiki keset kirikut on tehtud vineerist paari meetri kõrgune sein, selle ette provisoorne altar ja sama kehv kantsel. Pingid, kuigi seljatugedega, on värvimata laudadest naeltega kokku löödud.