Leskede kadunud maailm. Need lood, mis...

Need lood, mis ma olen selle linna kohta leskedelt (aga nemad oma isadelt) kuulnud, on mul meeles justkui ülesvõtetena: on talv, 1898. aasta märtsikuu, linnas on kuulus iga-aastane hobuselaat, kohal on raamatu- ja sugademüüjad, pudukaupmehed, vankrid sõidavad edasi-tagasi, kahehobuserakendid, mõned uhketes kalessides mehed kihutavad liiga kiiresti, öeldakse, et need on mõisnikud. Tänavad on laiad, sonides poisid jooksevad liiga hooletult hobuste vahelt läbi ja jäävad hobuste vahele, saades teinekord päris õnnetul viisil surmagi. Toredad paksud mõnusa suure puguga mustlashärrad karjakesi koos tänava ääres midagi tähtsat arutamas. Taskuvargad tegutsevad, kambad paugutavad püssidega, kordnikud kutsuvad kampasid korrale. Üks viiuldaja, kes on alati kohal, kui linnas on mõni laat, mängib tänavanurgal. Kõik teavad, et ta on kerjus, vaene viiulimängija. Kui ta sureb, leitakse ta kodust suur varandus. Vähemalt nii räägitakse. Mõisnikud peavad jõejää peal traavlitega kihutamisvõistlust. Väga uhke XIX sajand! Linna ääres elavad mustlased kokkuklopsitud laudadest osmikutes. Kui ühel mustlasel maja maha põles, elas mustlaseit aasta otsa heinaküünis koos oma hobusega. Imelugu see linn!
/---/
Linnas on nii vahva. Lesel on hea meel, et ta kaasa võeti. Ta pole ealeski näinud nii suurt linna ja nii palju maju. Laskuvad, keerlevad, vonklevad, tõusvad tänavad, surnuaiad uhkete hauakividega, kirikutornid. Kumedad rütmilised kellalöögid kajavad üle linna, kui nad sisenevad Vene tänavasse, on taevaminemispüha. Jõe kaldal on vanad tsaariaegsed sisehoovidega majad, maakividest laotud, igasugu nikerdustega, viltused, põletatud telliskivist müürid kaarjate väravatega, munakivitee, mis viib aurulaevade sadamani, suured õunaaiad ja tagahoovid, veetorn vaksali lähedal. Poisid rattaga sõitmas tänavast tänavasse ja tundmas suurt igavust, vaikne apteegimaja, siidikleitides naised, lilli ohtralt täistikitud vanamutid, väiksed mustlaseided teravate kraenurkadega kleitides, nemad on elavamad, armastavad tundide viisi tänava ääres kõva häälega lobiseda. Väheke suuremad poisid hüppavad sadamakailt jõkke, kui isuga, kui ennastunustavalt! Väiksed rikkad tüdrukud uhketes pitsilistes kleidikestes jalutavad pargis oma nukukärudega ringi. Alati tundsid lesed seda vaadates kadedust, tundus, et just linnas võiks olla kõige toredam elada. Need gaasilaternad, sillutatud teed. Oleks palju sõbrannasid, kellega käevangus patseerima minna, ega teaks midagi sisemaast, ei seda, kes seal elavad või millised on seal majad, elud, saatused. Vahel tulevad aurulaevad sisse, sealt pealt tuleb palju inimesi, kauneid, valgete lilleliste kübaratega daame krinoliinides, vuntsidega kõhukaid härrasid jalutuskeppidega, jalas triibulisest mansestrist püksid. Raekoja platsil on suur mitmekordne põletatud tellistest maja, kus elavad mustlased, kes müütavad seal kaltse. Neil on väike pruun karu ketis raehoone nurga peal. Rahvas möödub karupojast ja keegi ei kuule ta kaebehäält.

Teosest
lk 89­–92