Varemed. Võis käia Toomel...

Võis käia Toomel, Kassitoomel ja Tähtvere pargis palli mängimas. Võis Emajõe ääres õngitseda või püüda linna tagant luhalt turbaaukudest kahvaga triitoneid. Ja mis vaata et põnevamgi – võis käia prügimäel ja varkades, see tähendas varemetes, ja otsida sealt midagi huvitavat.

Prügimäed olid päris linna ääres mõlemal pool jõge. Seal nägi alati kooserdamas ja sorimas poisikesi ja vanemaid mehi. Igal olid oma huvid ja igaüks midagi ka leidis. Mida prügimäel kõike ei olnud – raudvoodeid, reformpõhjasid, ratasteta lapsevankreid, jalgrattaraame, autokumme, katkisi lillepotte, ämbreid ja piimanõusid, treimisest jäänud metallilaaste, stantsimisest jäänud pitsilisi metallilehti, ahjupottide ja telliskivide tükke, roostes traati, ahjuuksi, isolaatoreid, kolme jalaga toole, vedrumadratseid, vedrud püsti ja mererohust polster välja tolknemas, murdunud labidaid, irvakil saapaid, läbipõlenud elektripirne.
/---/
Varemeid oli igasuguseid. Oli täielikke rusuhunnikuid, mis oleksid mulle meenutanud paemurdu, kui oleksin paemurdu näinud enne kui Tartu varemeid. Oli maju, mis olid seest tühjaks põlenud, seinad aga seisid püsti ja vahel sai treppe mööda veel üleski.
/---/
Keldrid olid vahel täitsa terved, ka seal sai käia. Puutaladega laed olid põlenud ja varisenud, betoonlaed aga – niipalju kui neid leidus – osalt alles, nii et varemetes ei oldud alati lageda taeva all.
/---/
Varemete koristamine võttis mitu aastat aega, aga viimaks olid nad kadunud. Järele jäid lagedad platsid, mille ääres siin-seal kerkisid akendeta tulemüürid, meenutades, et noore muru ja põõsaste asemel olid äsja olnud hotellid, restoranid, kinod, kaubahoov, Treffneri gümnaasium ja palju muud, millest mina tean ainult kuulu ja vanade Parikase postkaartide järgi. Minule ei olnud Tartu varemed aga mitte Kaubahoovi, Centrali, Treffneri, „Vanemuise“ või mõned muud varemed, mitte see, mis nad olid olnud, mitte enneminevik, vaid see, mis nad olid, olevik ja lähiminevik.

Varemed olid mulle kõigepealt nemad ise, kasvukeskkond, mängumaa.
/---/
Paljud minust vanemad mäletavad hardusega ja igatsevad taga Kivisilda. Mina silda ei mäleta, küll aga kive, mis silla õhkulaskmisel üle kesklinna laiali olid lennanud. Need olid suured graniidirahnud ja nendest oskasin aimata, mida võib tähendada plahvatuse jõud. Üks kivi asus minu meelest Toome jalamil Ülikooli võimla juures.
Teosest
lk 101–105
lk 9–12