Ta säädis sammud Supilinna poole. Ta läheb jõe äärde säält kaudu, mööda Herne või Oa tänavat. Vaatab vanu madalaid majakesi, planke, aiamaid, kuulab tädide juttu poeuste juures, kukkede kiremist ja koerte haukumist. Agulielus on midagi oma lameduses ja labasuses rahustavat, midagi elulist.
Teosest
lk 289
