Seesama jõgi. Eemal pajupõõsaste vahel...

Eemal pajupõõsaste vahel helkis midagi – see oli suurvesi, mis iga kevade tõusis luhale. Pimedusest kostis partide prääksumist. Naabrimaja paplite kohal paistis kuusirp. Ta mõtles, kas vesi tõuseb ja ulatab aiamaa alumiste peenardeni või hakkab varsti langema. Iga aasta oli ta oodanud tõelist võimsat suurvett, nagu oli olnud tema lapsepõlves pärast sõda, aga seda ei tulnud enam. Enam ei sõidetud Marja tänava alumiste majade vahel paadiga ega lõhutud lõhkeainega sildade juures jääd. Kodulinn oli jäänud kitsamaks, korralikumaks ja tüütumaks. Ja nüüd oli ka Õpetaja surnud, kodulinn oli veel vähem see mis kunagi, oli veel võõram ja kaugem.

Ööbikuid ei olnud veel, nende tulekuni oli veel paar nädalat.
Teosest
lk 8–9