Midagi helget ma Magasini tänavalt ei mäletagi. See pole ime, olime seal sügise ja talve.
/---/
Talvisest linnahämarusest ulatub välja mõni elamus ja pilt. Jaani kiriku kukk, mis paistis meie aknasse. Botaanikaaed, kus olid luiged. Toomemägi, mis oli nii valge ja rahulik, et Gustav Suitsu „Tartu rahu“ seostub minul ikka selle okupatsiooniaja lumise ja inimtühja pargiga:
Talveõhtu ei ühtegi inimest vaid laternad aknad
lumi jäljed ja see mis autodest argipäevast
ivake eemal on alles – suur ja hea Pax Tartuensis
Tartu rahu – – – –
Aga see oli üürike ja petlik rahu. Rinne lähenes. Taevasse ilmusid lennukid.
Meie põhiline pommivarjend oli oma kelder – see asus majast eemal üle õue. Sinna tassiti mind iga õhuhäire ajal pesukorvis – seda ma ka mäletan. Mäletan ka tõelist pommivarjendit Botaanikaaias, kus oli palju inimesi ja meil lastel huvitav olla.
Asukoht teoses
lk 49–50
lk 43–44
