Varisenud tulemüürid, laialipaisatud seinapalgid, pooleldi põlenud voodrilauad, püstiseisvad korstnajalad või tiidakil ahjud, kuumusest rutsu tõmbunud katuseplekk, raudvoodite raamistikud, plekkvannid, millel kohati veel valge email alles, mõranenud kivid, paindunud veetorud, traadid, raudvarvad, plaadid ja igasugune koli, mõnes kohas lasudeks kokku tassitud, samas aga laamas kõnniteedel laiali, ülestuhnitud tuhk ja maa, klaasikillud, mis vahel silma kilgendasid – kõik see oli uus, mis Joosua tähelepanu enesele tõmbas. Siin-seal liikus varemete vahel inimesi. Kaevati, soriti kivikamakate või palkide vahel vundamentidel, hoovides, kunagistes aedades, kus nüüd puud põlenud, või singuti niisama, tuiutati tummalt. Kuski ronisid müüritompude otsas poisikesed, näod nõest ja tahmast räämulised, aga hääled kilavad ning rõõmsad.
Kui Joosua alla Emajõe äärde jõudis, nägi ta, et Vabadussilla keskmine kaar puudus. Ta pöördus vasemale, kus jõeperves ja jõeäärsel tänaval kuhjusid liivahunnikud, kivid, palgid ja sodiks taotud mööblitükid. Kraavid jooksid risti üle tänava, olid aga kohati juba kinni aetud. Inimesi seisis kaevikuservadel ja vahtis alla. Ühte säärasesse piiludes nägi Joosua seal laipa. Hallis mundris sõdur oli poolistukil, nagu oleks ta veel elus, ainult kiiver oli peas viltu vajunud, huulenurgast verd alla nirisenud. Laibast levis imalat lõhna, kärbseid lendles ümber langenu pea, siblis näol ja kätel.
