Kivisild. Kõneldes olid nad...

Kõneldes olid nad jõudnud üle Suurturu ja lähenesid platsi vasakpoolset äärt mööda Kivisillale.

Oli juba hämaravõitu, kuid siiski mitte veel nii pime, et tänavalaternad oleksid olnud süüdatud. Majaakendest viskus valgusjooni välja, lumi paistuis tulede kumas punakana, muidu oli kogu linn, isegi majad, veidi sinakas.

/---/ „Olen õppinud samuti Tartus. Ja kunstiajalugu. See sild siin, olen sellega kuidagi lähemalt seotud – kirjutasin sellest omal ajal seminaritöö. Seepärast on mul harjumuseks alati, kui Tartusse satun, kohe seda vaatama tulla. Sel korral pole mu jalg veel siia saanud, nii kiire on olnud.”

/---/ „See sild on nagu üks kaugele eksinud rändaja siin põhjas. Ta sugulased ja sõbrad, kaaslased ja tuttavad asuvad kõik kaugel lõunas ja on juba suuremalt osalt igavikku kolinud. See tähendab, et aeg on nad lammutanud, nad on ammu oma päevatöö teinud ja – unustatud. Säärased on liiga rasked, liiga kitsad tänapäeva liikluse jaoks, ebaotstarbekohased. Jah, minevik lammutatakse tänapäeval halastamatult, keegi ei küsi sellest, mis kunagi on midagi olulist, väärtuslikku olnud. Kõik muutub ja kaob ja varsti pole muud järel kui tolm, mida tuul iga ilmakaare poole laiali kannab…”

Teosest
lk 161