Nii nagu läks, tõmmati rinne läbi Tartu, piki jõge ja tervelt kahe nädala jooksul oli Emajõgi piirijõeks, millest üle venelane tegi katseid sillapead moodustada, mis aga korda ei läinud. See oli asjatu front, mõttetud lahingud, sest punaväed pidid linna maha jätma alles ööl vastu 25. juulit. Tartu lahingut ei võitnud ei omakaitselased ega sakslased, rinne tõmbus tagasi ümberhaaramise kartusel, sõjategevuse edasikandumise tõttu mujal. Kaks nädalat aga pommitasid venelased lahtist kaitsetut linna, purustasid, hävitasid, tapsid rahulikke elanikke, saatsid üksikuid fanaatilisi mehi bensiinipudelitega maju süütama, katustelt ja pööningutelt tänavatel liikuvaid omakaitsemehi, vahel koguni naisi-lapsi tapma. Nad põletasid ka maha põhjapoolse osa linnast, kus nad ise viibisid, Saksa kahurituli oli võrdlemisi hõre sel ajal. Üle tuhande maja hävis nende kuumade suvepäevade ja lämmatavate ööde jooksul, rasked mustad suitsupilved püsisid visalt Tartu kohal, öösiti paistis tulekahjude kuma kaugele.
Asukoht teoses
lk 276–277
