20 aastat nõukogude „Vanemuiset”. Kohe asusid vanemuislased...

Kohe asusid vanemuislased ise endile esinemistingimusi looma, taastama ja ehitama, kuigi vastavate alade spetsialiste nende hulgas polnud. Veelgi suurem puudus oli ehitusmaterjalidest, elektrienergiast, küttest, dekoratsioonide ja kostüümide valmistamiseks vajalikust materjalist. Suurte jõupingutustega taastati endise Saksa teatri kinoks ümberehitatud laostatud hoone, kus puudusid igasugused teatriseadmed. Põlenud teatrihoone varemeist hangitud utiili baasil ehitati valgustuspark, valmistati lavaseadeldised. Raudteejaamast toodud rööbastest ehitati lava valgustussild. Ise ehitati ka keskküte ja veevärk. Vana 20-kohaline orkestriruum tehti ümber 50-kohaliseks.

Metsas töötati üles küttepuid, veeti välja, laaditi lotje ja vaguneid. Trükikojas käidi abiks reklaamtrükiseid valmistamas. 1945. aastal kulutati taastamistööde väärtusest 83% vajalike materjalide muretsemiseks ja ainult 17% töötasudeks. Tööd tehti vabal ajal ning puhkuseperioodil. Kuigi teha oli veel väga palju, jõuti ennastsalgava pingutusega niikaugele, et 6. nov. 1944 võisid tartlased koguneda „Vanemuisesse” Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 27. aastapäeva pidulikule aktusele, kus „Vanemuise” kollektiiv andis esimese kontserdi pärast linna vabastamist. 21. detsembril algasid teatris juba regulaarsed etendused. Avatükiks oli valitud August Kitzbergi draama „Enne kukke ja koitu”, mis tõmbas kaugemast minevikust paralleele äsjamöödunule. Sellele järgnes K. Simonovi näidendi „Vene inimesed” lavastus. Töötingimused olid küllaltki rasked: töötati kütmata ruumides küünlavalgel. Et teater tõi välja pidevalt uusi lavastusi (repertuaari oli tarvis pidevalt suurendada), toimus päevas kaks kolme-neljatunnist proovi ja sellele lisaks veel etendus. Alustati ka ringreisi- ja väljasõiduetendusi. Transpordivahendiks oli veoauto. Kui mõnikord talveöödel tuisanud teele lumme jäädi, kaevati end välja, mindi ja anti ikkagi etendus maal ära ning tuldi hommikuks Tartusse tagasi, sest uued proovid ootasid. Niisugune oli vanemuislaste panus fašismi vastu peetavate lõpplahingute perioodil. Ühistes raskustes karastus ja muutus monoliitsemaks noor kollektiiv.
Teosest
lk 139–140