Tartu rätsepmeister Eduard Uusen. Siis järgnesid soldatite...

Siis järgnesid soldatite nõukogude valimised ja oktoobrirevolutsioon. Keskvõimul polnud enam autoriteeti. Üteldi, et kõik, mis seni oli tehtud, on halb. Mis nad ise tegid, pidi olema hea. Ja hakkasid kitsikused järgnema nagu nõiavitsaga.

Tol korral oli praeguses õllebaaris kohvik, kust tagaukse kaudu saime oma töötuppa pirukaid ja saiu. Avalikul müügil neid saada ei olnud. Siis oli Oskar Villemson, meie noortööline, arvanud heaks osutada revolutsioonile teenet ja kaebanud tribunaalile, et selles kohvikus küpsetatakse saiu. Naisi ja militsionääre tuli kohvik täis ja pagar viidi tribunaali. Mind pandi jahu valvama. Mina ei näinud, et jahud ära kõrvaldati, ehkki nägin.

Selle eest sain peapesu, kuid saiu ei saanud enam keegi. Sellest pahandusest heidutatud, teatas meile Kurikoff, et ta oma kompanjoniga äri ära lõpetab ja käskis meil uued ruumid muretseda. /---/

Uueturu tn mängisime kaarte järjest kaks päeva, kuni naine tuli järele. Raha oli kõik maha mängitud. See oli kurb hommik. Minnes piki Vabaduspuiesteed nägin alleel rohuplatsidel palju joobunuid lamamas. Samas oli tühje õllevaate ja pudeleid. Sõjaväelased olid rüüstanud öösel vastu 1. maid 1917. aastal A Le Coq’i õllevabrikut. Käisin vaatamas. Üks mees oli kalli märjukese sisse ära uppunud. /---/

Okupatsiooniaeg algas veriselt. Regedel toodi raekoja ette ei tea kust nabitud vange. Siin võtsid saksa tanted okupatsioonivägesid lillede ja tervitustega vastu. Vangide kohta öeldi, et lastakse toimida rahva omakohut. Saksa tanted nõudsid nendele surma ja nii sündiski. Nad viidi jõe äärde ja lasti maha. Kui hiljem seda vaatamas käisin, oli jube pilt küll.