Mati Unt. Ükskord meie kauge...

Ükskord meie kauge nooruse külmal talvel sattusin mina omakorda Tartusse. Kui ma ei eksi, polnudki Mati Undil tol eluhetkel muud peavarju kui garderoobitoake „Vanemuise“ uues teatrimajas, kuhu Kaarel Ird ta oli kirjandusala juhatajaks kutsunud.

Mulle ta tuba meeldis. Ehtne noore geeniuse kirjatöökamber, ühelt poolt askeetlik, teisalt boheemlik. Riiulites paras ports raamatuid, suur osa neist võõrkeelsed (vene, saksa, inglise). Vähem ilukirjandust, rohkem filosoofilist ja teatrialast. Aga võin ka eksida. Mis päris kindlasti meelde on jäänud, oli Tammsaare raamitud foto seinal. /---/

Aga noh, unustasin, et ma olin ju Tartus. Ja Mati oli siis väga ehtne tartlane. /---/

Tartu on minu linn, mulle meeldivad Tartu vaim ja Tartu vaimsus, seal ma olen ja sinna ma jään, kinnitas Mati Unt. /---/

Kuuekümnendate teisel poolel tundus tõesti nii, et Mati Unt ja Tartu on midagi täiesti lahutamatut. Temast sai ülikoolilinna noore ja vastaka vaimu elav sümbol. Varsti hakkas Eesti NSV erksaim ajaleht „Edasi“ (endine ja pärastine „Postimees“) igal uusaastal avaldama humoorikat karikatuuridega kalendrit, mille esimene märksõna oli loomulikult Mati Undi sünnipäev. /---/

Aga mis seal vahet, Tartu või Tallinn. Eesti oli ja on liiga pisike, et neid jõujooni tõsiselt võtta. Lihtsalt oli tollal kontrast kahe suurema linna ja muu Eesti vahel palju suurem kui praegu. Kõik muu oli vähemalt vaimses mõttes ju tõesti provints, Tallinn–Tartu maantee oli aga nagu ühendustänav kahe elavalt podiseva vaimukeskuse vahel.
Teosest