Astudes tänavale võttis neid vastu karge talveilm ja nad tundsid imelist kergust ja vabastust. Voorimehi sõitis kuljuste rõõmsalt helisedes ja inimesed naersid nii lustlikult, nagu poleks maailmas ühtki muret, mis masendaks ja vajutaks jäädavalt maha. /---/
Taevas oli täis säravaid tähti ja kuugi hakkas nähtavale ilmuma õhkõrnade, roosakalt hõõguvate pilveribade vahelt.
Nas astusid sinkjalt varjutatud lumel ning neil oli hea kahekesi. Vahel kadus tee hoopis käest, aga siis võtsid nad kursi umbkaudu sinna, kus mustasid Tähtvere pargi põlispuud.
Taevas oli täis säravaid tähti ja kuugi hakkas nähtavale ilmuma õhkõrnade, roosakalt hõõguvate pilveribade vahelt.
Nas astusid sinkjalt varjutatud lumel ning neil oli hea kahekesi. Vahel kadus tee hoopis käest, aga siis võtsid nad kursi umbkaudu sinna, kus mustasid Tähtvere pargi põlispuud.
Asukoht teoses
lk 130
