Nad peatusid kahekordse halli puumaja ees, Herne tänavas number 15. Ja Endel seletas võidurõõmsalt, et see on „Vanemuise“ teatriseltsi esimene korter Tartus. „Tundke aukartust!“
Nad läksid mööda kitsast treppi teisele korrale ja sattusid ruumikasse madala laega kambrisse. Uksed, aknaraamid, ahi – miski polnud enam päris loodis. Maja oli aastakümnete jooksul viltu vajunud. Endel avas ukse kõrvaltuppa ja teatas pidulikult: „Neis ruumides on astunud Koidula jalg.“ Niiviisi oli temale ütelnud ka majaperemees, kui ta toakese üüris. „Ja see on minu kabinet.“
Irma istus taburetile ja püüdis kujutleda „Vanemuise“ seltsi koosolekut. Ta nägi Koidulat oma kitsapihalises pikas rüüs teiste hulgas liikumas. Lopsakad mustad kiharad ulatuvad kroogitud õlgadeni… Ta räägib „eesti elu edendamisest“ ja vaidleb teatrietenduste üle… Jah? Jumal teab, mismoodi see kõik oli? Endel oli katnud toaseinad maakaartidega vanast, kesk- ja uuest ajast, ja see segas Koidulat nägemast.
Asukoht teoses
lk 110
