Möödume vanust varemeist... See on kõige võikam pilt. Kolme aasta eest rusudeks muutunud majasid ei ole keegi üles ehitanud. Telliskivihunnikuile on kasvanud lopsakas umbrohi, mis õitseb, lokkab. Tundub mingit määndumislõhna. See on sõja-algataja fašismi, roiskuva fašismi hõng! Maarja kirik on tornita. Endiste kõrgete majade asemel haiglane lopsakus – nõgesed, kõrgevarrelised kollaste õitega lilled, rusked müüritükid, korstnad, puupilbastega, klaasikildudega, katuseplekiribadega täidetud kõnniteed – mälestus vihatud vaenlasest!
Tuules õõtsuvad plekiräbalad vihmatorude küljes teevad õõnsat häält. Siin-seal kostab automaaditärinat. Pikk on Kastani tänav sel päeval, tühi ja vaikne! Ainult mõni üksik hirmunud inimene jookseb kiiruga üle tee – maja seinte vahelt maja seinte vahele, õlad kühmus, nagu kardaks ta, et just praegu mürsk pähe kukub.
Asukoht teoses
lk 108–109
