Eesti on sündinud Tartust. Igale eestlasele tähendab...

Igale eestlasele tähendab Tartu midagi väga erilist. Tartu on eesti rahvusliku ärkamise häll. Tartu on põlvkondade kestel olnud rahvusluse vaimsuse kujundaja. Seda pole suutnud muuta ka viimaste aegade Tartu nivelleerimise poliitika, mis on meile kõigile niisama ohtlik kui Eesti nivelleerimise poliitika. Just Tartus on vaim vastustanud tasalülitamist otsekohesemalt kui kuskil mujal Eestis. Seetõttu on ka selle vaimu suretamine olnud mitut masti organisaatorite südameasjaks. Ent sellest ei ole midagi välja tulnud. Tartu vaim on reaalsus, kuigi teda ei saa alati nii selgelt näha kui kunagistel üliõpilaspidustustel või hiljutistel muinsuskaitsepäevadel. Ei ülikooli Tallinnasse viimise hullumeelsed plaanid, ei eesti rahvale südamelähedase ajaloolise „Vanemuise” hävitamine, ei Eesti Rahva Muuseumi kiratsemine ega linna vaeslapseosasse jätmine – miski ei ole seni murdnud Tartu erilist asendit eesti kultuurielus.

Tartu vaim ja Tartu ülikool on kõige lahutamatumalt seotud, kuigi Tartu tähendab meile ka „Vanemuist”, rahvusliku meelsusega demokraatlikku ajakirjandust eelkõige „Postimehe”-„Edasi” näol, muuseume, „Pallase” kunstikoolkonda, Eesti suurimat raamatukogu, Toomemäge, Emajõge, eesti kultuuri panteone. /---/

Enamik praeguseid wellestolasi on tallinlased, kuid mõnigi meist on sündinud Tartus; veel rohkem on neid, kes on kujunenud Tartus ja tunnevad ennast selle linnaga seotud olevat alatiseks. On suur privileeg olla sündinud või kasvanud-kujunenud Tartus. Mitmel wellestolasel on õnn olla jätkuvalt tartlane. Meie ühenduse tartlastest liikmed ja meie kõigi vajadus saada osa Tartu elust võiks meile olla tagatiseks, et Tartu ja Tallinna kultuuriinimeste ühtsus oleks meie kaudu kasvõi veidigi tihedam.

Tartu osa meie tulevikku ja saatust silmas pidades on praegu jälle eriti suur. Tunda Tartu vaimu, olla seotud Tartuga on meile rõõm ja kohustus. Siin tunneme rohkem kui kuskil mujal, et eesti rahvas on ühtne.

Tartu on ainus suurem Eesti linn, mis on veel ka eesti linn, mille nn. internatsionaliseerimisega pole veel lõpule jõutud ja loodetavasti ei jõutagi. Tartus on meile eriti selge, missugune õnn peitub rahvuslikkuse puhastes lätetes.
Teosest
lk 94–95