Kui ma siin kooliõuest kõnelen, siis oli neid õieti kaks. Kuid kooliõued ei olnud nad mõlemad mitte kooliõue mõttes. Viimased on ju avarad kohad, kus klassides sumbunud kopsudesse jooksu ja mänguga õhku võimalik oleks tõmmata, kus kooli miasmidest läbi imbunud riietest veidi tuult läbi võiks käia, kus tsivilisatsiooni poolt noorusele määratud vanglate tohletanud lehk jumala päikese ja taeva tuulte all natukenegi lahtuks. Siin oli aga esimene õu kitsas koht, kus üks kuurialune seisis, mille all pansionäridele toiduks tarvisminevaid lehmi tapeti kooliõpilaste poolt, kellele Treffner selle toimingu ja muude majanduslikkude talituste eest prii kosti ja kooli andis. Kui palju niisuguste toimingute juures õppimiseks ja klassis käimiseks aega üle jäi, võib enesele ette kujutada. Klassis ma neid vaeseid murelikkude ja tõsiste nägudega hästi täiskasvanud poisse palju näinud ei ole. /---/
Teine õu oli kitsas majapikkune liivaga kaetud koht, midagi, mis vahest kunagi tahtis väike aiake olla. Üks alati kinni seisev värav viis Hobuse uulitsale. Selles õues palju keegi ei käinud. Sääl elutsesid koerad, üks taani ja vist lihuniku koera värdjapaar, suured loomad ja üks emane bulldog. /---/
Ja see oli siis see kaunis aianurgakene, see lehtla, millest ma olin unistanud, kus oma põski kätele toetad ja raamatuid uurid, kuna tõsised vooruslikud poisid nagu kloostriaias vaikselt jalutavad ja kaalutud mõttevahetusi peavad kõige õilsa üle ja teaduse ning kunstide üle.
Asukoht teoses
lk 49–51
