Ta valis kõrvalisi teid, kõndis üle turu, kust tuli värske heina lõhna. Kuid heinamaade ja vikatite teritamise heli viirastuse sekka ragises hobuseraudade ahastav ja komistav plagin, üks heinakoorem oli seisma jäänud nõlvakul teel ja hobuse kabjad libisesid. Loom võttis piitsahoopide all viimase jõu kokku. Voorelt pigistas silmad kinni ja temale tundus, nagu jääks äkki süda seisma. Kuum juga jooksis õlgadelt alla üle selja ristluudeni, et siis tarduda külmaks higiks. Kui ta jälle silmad avas, oligi hobune külili maas ja lõõtsutas alistudes.
Asukoht teoses
lk 170–171
