Jõe äärde minemiseks tuli minna tänavale ja sealt natuke edasi kõndides paremale keerata. Siis tuli veel mõnda aega otse minna ning kui majad ära lõppesid ja puiestee algas, tuli niikaua vasakule kõndida, kuni liivarand paistma hakkas. Üksikud täiskasvanud ja lapsed, kes neile vastu tulid, naersid tolmuvalget Kertut. Kertul oli natuke häbi. Aga samas oli see olukord ka talle endale naljakas. Kuigi ilm oli soe, polnud rannas eriti rahvast.
Asukoht teoses
lk 59
