Poiste sõda II. Pilt, mis bussist...

Pilt, mis bussist väljumisel avanes, oli aga üpris ebameeldiv ja häälestas mind silmapilkselt Tartu vaenulikuks. Bussijaam, kui seda saab üldse nii nimetada, paiknes Lao ja Aleksandri tänavate nurgal tühermaal keset varemeid. Plats oli varakevadiselt porine, mitme seal seisva bussi mootorid töötasid ja levitasid haisu, mis tundus veel tervistkahjustavam kui õhk, mida olime üle kolme tunni – nii kaua oli sõit kestnud – sisse hinganud.

Loomulikult oli Beata meid vastu võtmas. Pärast südamlikke tervitusi kauplesime ühe mitmest oma teeneid pakkuvatest kärumehest, kelle kaherattaline veoriist tundus kõige kobedam, laadisime oma kimpsud-kompsud peale ja teekond õe peigmehe ja nüüdsest ka tema enda kodu poole võis alata.
Teosest