Ühel pühapäevahommikul, 24. veebruaril 1918. a. ilmus müüridele ja tulpadele tulekiri:
„Eesti on vaba. Eesti on välja kuulutanud täieliku ja rippumatu iseseisvuse.“
/---/
Siirdun raske südamega raatuse ette, kuhu koguneb juba vähehaaval rahvast.
Üks tore ratsanik – pool vene, pool saksa mundris – kihutab oma uhke ratsu seljas edasi ja tagasi.
Temas paistab selgesti uuestiärganud parun, kellele enamlased vahepeal veidi unerohtu olid andnud.
Päike särab ilusasti sel meeleolusegasel pühapäevahommikul.
/---/
Väike sakslaste salk jõuab raatuse ette – osake nende löögigrupist. Nad on hästi erksad ja kikitavad kõrvu paukude suunas, mis lajatavad igast linnaosast. Väikesest Tartu sakste salgast aitab juba küllalt, et „päästjatele“ hurraa karjuda. Siis algavad eided: „Oh, võtkem Jumalat“, jne.
Samas, praeguse restoran „Rooma“ ukse kohal on rivistatud salkkond venelasi.
Need on tööroodu mehed, kes küüditasid sakslasi linna.
Nüüd on nende töö tehtud ja nende reed seisavad Suurturul reas, aisade vahele viltuvajunud hobusekronudega.
Mehed ise seisavad lõbusalt rivis ja nende ümber jookseb väike nässakas Saksa soldat korraldades.
/---/
Need mehed viidi öömajale, nagu öeldi, ja – arvult 51 meest, ja aeti jääauku.
/---/
Kuid Eesti lippu tutvustati sakslastele tublisti.
Kord lehvis ta „Vanemuise“, siis jälle ringpoodide kohal.
Teda sai ka näha Baieri halli habemega prints Leopold, kes sõitis mööda „Vanemuisest“.
Ta vähendas autokiirust, küsis kõrvalistujailt midagi ja vahtis siis õieti.
Nii ilusat lippu nägi ta vist elus esimest korda.
Asukoht teoses
lk 128–130
