Palju lihtsameelseid inimesi astus seda treppi mööda üles, et viia ja jätta sinna osagi oma päevamuredest või tuua sealt kaasa hingeliigutusi. Leidus ka neid, kes püüdsid alandada ja naeruvääristada lihtrahva õilsamaid tundeid.
Saksa noorsugu oma üliõpilaste näol pidas otse nagu kohustuseks peale igasuguste joomapidude ja trallide ka veel „Vanemuises“ mürgeldada, ja sagedasti otse etenduste ajal. Sellele „ilusale eeskujule“ järgnesid ka mõningad eestlased. Eesti Üliõpilaste Seltsi agaramad noored tegid tihtigi vanale „Vanemuisele“ säärast tülitavat visiiti, nende hulgas oli aktiivsem üks Tartu kirikuõpetaja poeg ja selle kaasvõitleja „Lärmi Karla“ (Eesti Üliõpilaste Seltsi poisid ristisid ikka üksteisi hüüdnimedega).
Säärase hüüdnimega noorhärraga olevat „Vanemuise“ korrapidajad päris püstihädas olnud: saali mitme ukse tõttu pääsenud ta väljasaatmisel ikka jälle uuesti sisse, kuni talle ei lubatud enam piletit müüa. „Vanemuise“ etendusi see aga ei päästnud. Ta hankis endale „Postimehe“ toimetuse kaardi ja tungis sellega sisse.