Kui ma 1941. a. sügisel mõneaastase Tallinnas töötamise järel jälle Tartu tulin, oli „Vanemuise“ ümberehitamine juba toimunud.
Oli toimunud ka midagi muud! Meie vana ilus Tartu seisis varemeis... Juba kaugelt tervitasid mind nende harjad – korratud, nässus nagu kakluses lõhutud kolbad.
Ent „Vanemuine“ – ta seisis. Siis veel seisis.
Astun tema poole üles... Põlved nõtkuvad ja süda taob. On hirmsad need rusumäed ja tornikeste luustikud. Tukkide ja tuha lääge lõhn läpatab hinge.
Siirdun üles kontserdisaali. Pole parata: endine tore saal avaldab ümberkorraldatuna küüni muljet! Tagumine sein on lame ja tal puuduvad nood reljeefid, mis ühtlustaksid ja viiksid seinad kooskõlla. Kontserdilava on koguni nurjunud: väike kandiline kastike lausa häirib suure ning kõrge saali stiilikumerust.
Aga seal... trepikäändes – kes sirutavad sealt mulle oma käed? ... Koit ja Hämarik!
Astun lähemale kui vanadele sõpradele. Mõlemad seisavad endiselt oma alasti süütuses.
Nende vooruslikult vormitud kumerusi ei ole uuendanud need steinachid... Oleks ometi jälle kõmu saanud – nagu tookord, kui Weizenberg nad siia üles seadis. Siis läks tsaariaegne vene seltskond keema. Lastel keelati „Vanemuises“ käimine ja koolid ei korraldanud enam pidusid meie ruumes... Anti kaks võimalust: kas kõrvaldada kujud või õmmelda neile püksid jalga.
Tookordne politseimeister andis surve all käsu kujude kõrvaldamiseks, kuid – ilma tähtajata.
Proua Jõgever kui tsensori proua jäi oma püksinittidega ka äraootavale seisukohale... kuni asi vananes ja kõlblus sai kõvemad närvid.
Asukoht teoses
lk 70–71
