Tartu Jaani kirik põles 1944. aasta augustis ja tardus varemeisse pooleks sajandiks. Minu lapsepõlves olid Jaani kiriku arusaamatud varemed pilt täditütre kodu aknast. Planguga piiratud ahervare ja risu tegid vaate koledaks. Kirik oli tornita ja nukker, temas polnud jälgegi suursugususest.
/---/
14. sajandil püstitatud massivne nelinurkne läänetorn annab kirikule monumentaalsuse ja jõu, punaste telliste peen mastaap aga muudab pinna inimlikult soojaks ja ligitõmbavaks. Kiriku eriline rikkus on muidugi tema kuulsad terrakotafiguurid, üle tuhande naivistliku näo ja figuuri. Selliseid – ja nii palju – pole ühelgi teisel kirikul maailmas. Oma arhailises rohmakuses on nad liigutavalt inimlikud, mõtlen neid, mis pole 20. sajandi alguse või lõpu koopiad.
Asukoht teoses
