Inglite keel. Joonas mäletas, kuidas...

Joonas mäletas, kuidas nad kunagi ammu olid seisnud mäe otsas, kirikutornis. Kevadisel ajal, ja puud, mille ladvad ulatusid peaaegu nende jalgadeni, olid helerohelised. Väikesed, justkui karvased lehekesed, külm õhk ja õhtupäike. Nad olid roninud torni üle telliskivikuhja, rauast ukse vahelt end sisse pigistanud, pimedas ettevaatlikult kobistanud. Torni põhja oli lagunevatest seintest ja võlvkaartest pudenenud vöökõrgune hunnik keskaegseid savist küpsetatud telliseid, mis igal aastal ilmselt veidi kõrgemaks kerkis. Tellised olid ukse ette takerdunud, nii et selle lahtitrügimine oli tükk tööd.
/---/
Õlad riivasid katkiseid müürinurki, jalge all krudises kivide vahelt maha pudenenud lubimört. Kui nad olid mitu käänakut üles läinud, muutus käik laiemaks, pikkadest ja kitsastest akendest paistis valgust. Järgmise tasandini tuli kõndida mööda vetruvat laudteed, mis kõõlus seina sisse betoneeritud raudteerööpajuppide peal.
/---/
Viimati, kui ta seal tornis käis, olid lauad ära vahetatud, teed turvaliseks tehtud, all müüdi ja kontrolliti pileteid, aga rööpajupid paistsid ikka veel olevat endised. Sel ajal, ammu enne torni remonti, olid telliskivide vahele müüritud raudtaladelt lauad kõrgemal kuhugi kadunud ja seega pidi kõige viimase teeotsa ületamiseks niiskest tühjusest üle turnima vaid ühelt rööpaotsalt teisele astudes.
Asukoht teoses
lk 4–5