Üks inimelu. Laadamelu oli ennenägematu...

Laadamelu oli ennenägematu, aga Ami esiti muud ei näinudki, kui omapikkusi inimesi ja neid siblis seal suurte inimeste vahel ikka üksjagu ringi. Lojuseid oli ka mitmesuguseid, küll kastides, küll aedikutes ja mõnda kanti koguni süles.
/---/
Hetkega meenusid Amile mustlased ja kotipoisid ning ta haaras mammal käest. Mammal oli oma siht ja tema huvi laadakraami vastu oli leige.

„Meil on kõik vajalikud ostud juba Tartu Jänese suurärist tehtud,” kõneles ta valjult ja lisas, et teda huvitavad tööpakkumised.
Teosest
lk 51–52