Rongis istusime miilitsaga külg külje kõrval ja Tartu jaamast läksime jalgsi all-linna ning olime varsti Kompanii tänaval Tartu miilitsaosakonnas, kus mind koos minu passi ja mingi paberiga korrapidajale üle anti. /---/
Käisin peaaegu iga päev suppi toomas. See kõik ei olnud sugugi meeldiv. Astusime, kaks vangi ja meie vahel 40-liitrine piimatrumka. Meid saatis kaks miilitsat. Läksime Kompanii tänavat mööda ja siis Gildi tänavalt Rüütli tänavale ja seda mööda Raekoja platsile, kus asus söökla. Söökla tagauksest andsime sisse nõu, kuhu supp sisse valati, ja sama teed mööda tulime tagasi. Rüütli tänaval oli alati palju rahvast. /---/
Aga kartseris süüa ei anta. Kartser oli kiviseintega täiesti pime ruum, põranda pinnaga 1 m x 1 m. See ruum oli märja tsementpõrandaga, keskel väike restiga trapp. Ukse kohal oli väike trellitatud õhuava. Seisin seal, sest istuda kuskil ei olnud. Märg põrand oli vist selleks, et põrandal istuda ei saaks. Seinad õhkasid külma. Olin jõudnud villase kleidi selga ajada. Sellegipoolest lõgisesid mul hambad külmast. Küll oli see kartseris olek kole! Seista ei jõudnud, aga istumise kohta ei olnud. /---/
Targemate käest kuulsin, et kartseri seinte vahel pidi olema sool, mis külma välja kiirgas ja niiskuses soola sulamisest tekkivat põrandale vesi. /---/
Suundusime vangla ukse poole, kust meid kitsasse koridori suunati ja sealt vastuvõtutuppa: mehed ühte, naised teise tuppa. Sinna toodi kaks naisvangivalvurit, kes hakkasid meid läbi otsima. /---/
Kõik asjad võeti ära ja vastu anti kviitung. Ära võeti pliiats ja kirjapaber, juukseklambrid ja õmblusnõel niidiga. Alasti olles lasti teha kolm kükki. Kontrolliti üle suuõõs ning seejärel lubati riidesse panna. Jalga jätsin endale villased sokid ja kalossid, mida keegi ei ihaldanud ära võtta. Oma kroomnahast säärikud panin kohvrisse. /---/
Ülikooli tänava vanglas viibisin 10 päeva. /---/
Ja siis kutsuti meid jälle ühel ööl kambrist välja, seati ritta ning viidi valvurite saatel Ülikooli tänava vanglast Veski tänava vanglasse.
Sõjaeelse Eesti valitsuse ajal oli siin olnud kohtuhoone ja nüüd asus vangla. Siit algasid vangitapid teistesse vanglatesse, vangilaagritesse ja ka asumisele. Kui meid väravast sisse lasti, nägime õues palju hundikoeri keti otsas. Need haukusid ja lõrisesid meid nähes.
Asukoht teoses
lk 249–252
